Valner Valme: raamatusoovitused suveks

15. juuni 2017

Autor(id): Julio Cortázar
Ilmumisaeg: 2016-12-20
Formaat: kõva kaas, 640 lk, 14x22 (mm)
Tõlkija(d): Klaarika Kaldjärv
ISBN: 9789985036044

Julio Cortázar “Keksumäng” tõlkinud Klaarika Kaldjärv sari “Ajavaim” Argentiina autori Julio Cortázari “Keksumäng” (Rayuela, 1963) tekitas ilmudes hispaaniakeelses kirjanduses pöörde (või plahvatuse, nagu ütleb teose eesti tõlke kaas). See on end kirjutanud ladina-ameerika kirjanduse 20. sajandi klassikasse, seda peetakse postmodernistliku kirjanduse eredaks näiteks ja kohati ka maagilise realismi üheks tunnusteoseks. Ainult et tegemist ei ole maagilise realismiga, vaid reaalsuse pahupidikeeramisega. Peategelane Horacio uitab ringi Pariisis ja Buenos Aireses ja oma peas ja kõige tavalisemad sündmused saavad kirjutatud nii lahti, et me ees avaneb argireaalsus nii alasti, nagu me seda harilikult näha ei suuda ega tahagi. Käitumise ajendid on sageli imelikud ning kui minna inimolemuse lätete taha, siis nähtav pilt on maagiline kui traagiline. Klaarika Kaldjärve tõlge järgib autori keelemänge paindlikult. Tegelikult on kontraromaan kohati ikka päris naljakas ka. Keerulist teksti tuleb võtta üks ühele, mitte liiga tõsiselt. Intellektuaalsuses on alati olemas huumorimeel.

Fotograafiast, lõpuks ometi lihtsas keeles

Karin Volmer, Postimees, ajaleht Raamat 6.dets 2016

Autor(id): Henry Carroll
Ilmumisaeg: 2016-11-28
Formaat: pehme kaas, 128 lk, 14x20 (mm)
Tõlkija(d): Karin Volmer
ISBN: 9789985037362

Henry Carroll on mees, kes lõpuks ometi võttis kätte ja kirjutas fotograafiast lihtsa, kuid kasuliku raamatu. Just sellise, mille võiks läbi lugeda iga alustaja või lihtsalt huviline –ei mingeid hirmutavaid graafikuid ega liialt pikka juttu, vaid fotograafia põhitõed kõige ehedamal kujul. „Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid”selgitab lihtsas keeles kompositsiooni, särituse, valguse, objektiivide ja märkamise kunsti põhitõdesid. Seal pole tehnilisi jooniseid, keerulisi graafikuid ega isegi kaameraklubide sõnavara. Hoopis puhas kunst ja lihtne keelekasutus. Ja tegelikult ongi kõik väga lihtne, sest nagu Carroll lugejale meenutab, sõltub heade fotode tegemine üllatavalt vähe tehnilistest teadmistest ja palju rohkem silmadest –fotograafi kõige väärtuslikumast töövahendist. Kuidas muidu oleks Martin Parr, Guy Bourdin, Elaine Constantine, Sebastião Salgado, Dorothea Lange ja paljud teised jõudnud nende kunstiteosteni, mis lummavad foto- ja lihtsalt kunstihuvilisi üle maailma? Carrolli /bestsellerit /on üle maailma müüdud sadades tuhandetes ja pole raske arvata edu võtit. Autori lihtne ja konkreetne lähenemine koos ilmakuulsate näidetega avab ukse võlumaailma, milles ringi uudistades kasvab soov juba rutem kaamera järele haarata. Innukas fotohuviline saabki kiirelt ja inspireerivalt kätte praktilised juhised, kuidas piltidest paremat välja võluda, olgu õige kompositsiooni või loomingulise valguse mänguga. Sadakond lehekülge hiljem avastad end teadmas, milliseid efekte saab luua teravussügavusega ja millal mängida säriajaga, kuidas panna liikumine tarduma või püüda pimedus pildile ning millal sõltub kõik ajastusest ja millal koguni fotograafi paindumisest. Võib-olla isegi kõige tähtsama on Carroll jätnud päris lõppu –märkamise. Tõeliselt silmapaistvate fotode jaoks, aga miks mitte elus üldse, tuleb hakata teadlikult märkama. Peale selle tuletatakse lugejale meelde veel üht elu põhitõdedest, et õnnestumiste jaoks tuleb alati teha mõni lisaliigutus. Ka see raamat on üks tähis samm, lisaliigutus selle poole, et maailmas oleks rohkem häid fotosid.

Avasta arvutid ja programmeerimine

Kuldar Traks, Koolibri Uudised, 3.06.2016

Autor(id): Rosie Dickins
Ilmumisaeg: 2016-05-05
Formaat: kõva kaas, 18 lk, 23x28 (mm)
ISBN: 9789985036969

IT-valdkonnas jõuavad sageli kaugemaile need, kes on hakanud arvutitega tegelema varases nooruses. See raamat tutvustab põnevate illustratsioonidega arvutite salajast siseelu nooremate klasside õpilastele. Klappe tõstes saab vaadata sõna otseses mõttes arvuti sisse, uurida, millistest osadest arvuti koosneb ning mis on iga osa ülesanne. Veelgi huvitavam on aga teada saada, kuidas arvuti mõtleb. Kuidas esitab arvuti arve ja teksti? Millisel kujul hoiab arvuti mälus pilte? Kuidas oskab arvuti lihtsate juhtnööride abil leida tee läbi keerulise labürindi? Noor arvutihuviline mõistab, et arvuti on käske täitev masin. Programmeerimiskeeli tundes saab panna arvutit tegema täiesti uusi asju, mida see varem ei osanud. Arvuti oma tahtmist mööda käsutamine on vahva, kuid arendab ka püsivust, hoolikust ja loogilist mõtlemist. Arvuti ise on ju ainult käsutäitja ning saab aru ainult selgetest ja täpsetest, pisikeste sammudena loogiliselt õigesti järjestud korraldustest. Programmeerimisega saab ka ise kätt proovida. Mis võiks olla toredam, kui luua päris oma arvutimäng! Raamatus on õpetus, kuidas panna kassi ekraanil hiirekursorit taga ajama lastele mõeldud ja ka eestikeelsena kasutatava programmeerimiskeele Scratch abil. Pisut nõuab programmeerimine ka matemaatika tundmist – kuidas kirjeldada pilti arvude keeles, koostada algoritme, kasutada muutujaid, määrata objekti asukohta ja liikumissuunda ekraanil. Raamatust võib leida ideid matemaatika, aga muidugi ka arvutitunnis kasutamiseks.

Rännumees Miinus

Ilme Rääk, ajaleht Raamat, 29.04.2016

Autor(id): Sven Nordqvist
Ilmumisaeg: 2016-04-18
Formaat: kõva kaas, 24 lk, 21x31 (mm)
Tõlkija(d): Ülle Kiivet
ISBN: 9789985037430

„Ma lähen nüüd laia ilma ja vaatan seal natuke ringi,” ütles Miinus ühel ilusal päeval. „Lase käia, sõbrake. Ära ainult liiga kauaks jää!” ütles tema ema. Ja Miinus asuski teele. Aga kõigepealt pidi ta minema Üksplussühele head aega ütlema. Need olid onu Üksti ja tema kodusiga, keda nii kutsuti. Nii algab Sven Nordqvisti lugu Miinusest ja laiast maailmast ehk sellest, kuidas üks väike poiss hommikul õue läheb, mida põnevat ta seal näeb, milliste isevärki tegelastega ta kohtub ja kuidas talle saavad selgeks numbrid. Aga kohtumised ja jutuajamised ei õpeta Miinusele mitte ainult numbreid vaid muudki eluks vajalikku – kuidas võita hirmu ja anda rumalale õppetundi, kuidas teisi ära kuulata ja head nõu anda, kuidas sallida neid, kes võib-olla väga ei meeldigi, kuidas hoolida, aidata ja ning kõige selle juures siiski iseendaks jääda. Näiteks viib Miinuse rännutee teda metsa, kus ta polnud varem kunagi käinud. Seal märkab ta kivinukil kükitamas hirmuäratavat nõida. Nõid annab endast parima, et poiss teda kartma hakkaks, aga õnneks taipab poiss kohe, mil viisil nõida pahviks lüüa: „Ma oskan kõrvu liigutada,” teatas Miinus ja tegigi seda kohe. Nõid jäi nagu nõiutult Miinuse kõrvu vahtima. Mere ääres aasal näeb Miinus aga üht tüdrukut lilli korjamas ja laulmas. See on Magdalena, kes annab Miinusele laia maailma minekuks kaasa meelespealille, mis peab poissi kaitsma kõige kurja eest. Iga tegelasega juhtub Miinus kokku olukorras, kus tuleb kasutada oma nutikust ja osavust ning igalt tegelaselt saab ta mingi asja koos seletusega, mille poolest see talle laias ilmas ringi rännates kasulik on, või soovitusega, mismoodi edasi talitada. Miinus võtab kõik annid vastu ja annab need hiljem edasi kellelegi teisele, kel neid parasjagu temast rohkem tarvis läheb. Ainult kurja eest kaitsva meelespealille jätab ta endale ja paneb kodus akna peale vaasi. Võtta kõik tänuga vastu ning jagada seda teistega, jättes endale kõige olulisema alles – kas pole mitte suurepärane viis laias maailmas toimetulemiseks? Rootsi lastekirjanik Sven Nordqvist on sündinud 1946. aastal Helsingborgis ning on töötanud arhitekti, õpetaja ja graafikuna. Võib öelda, et ta on terve oma elu joonistanud, maalinud ja kirjutanud. 1983. aastal võitis Nordqvist Opali kirjastuse lasteraamatute võistluse oma raamatuga „Agaton Öman ja tähestik”. Tema järgmises raamatus „Pannkoogitort” on tegelasteks juba meilegi tuntud Pettsoni-taat ja kass Findus. Erilist tähelepanu väärivad kõigis Sven Nordqvisti raamatutes värvikad ja detailirikkad pildid. Neis on rohkesti tegevust, mis toimub samal ajal, aga otsekui eri kihtides või tasanditel. Nii on see ka raamatus „Miinus läheb laia ilma”, mida avades märkad iga kord midagi uut – mõnd naljakat pisiasja, mis oleks sinna otsekui vahepeal sisse pistetud. Nagu Pettsoni ja Finduse lood, kuulub ka lugu Miinusest kindlasti nende ja raamatute hulka, mida mitu korda üle loetakse või palutakse ette lugeda.

Kahe naise elu mäng

Jukko Nooni, ajaleht Raamat, 31,03 2016

Autor(id): Katja Kettu
Ilmumisaeg: 2016-03-23
Formaat: kõva kaas, 288 lk, 17x24 (mm)
Tõlkija(d): Kadri Jaanits
ISBN: 9789985037195

Katja Kettu nimi ei vaja Eesti raamatusõbrale enam tutvustamist. Äsja ilmunud „Ööliblika” tõlge on tema kolmas romaan eesti keeles. Nagu kaks varasemat, „Keevitaja” ja „Ämmaemand”, on ka „Ööliblikas” täis põhjamaist ängi, keerulisi inimsuhteid ja -saatusi. „Ööliblikas” on kahe naise lugu, mille taustaks vangilaagrite koledused, neenetsite šamaanid, maride uskumused, Venemaa praegune võimuladvik ja eriteenistuste tegevus. Romaani tegevusliin hakkab hargnema 1937. aastal Petsamos, kui nõukogude agitaatorist rasedaks jäänud 15-aastane Irga Malinen põgeneb tagaajajate eest suuskadel Nõukogude Liitu, lootus hinges. Miks ta seda tegi, ei oska ta ka ise päris täpselt öelda. „Lahkumisi on tagantjärele sageli raske seletada.” Ühe põhjusena nimetab ta puhast mässu, raevuhoogu. Mässu range isa vastu. Teise naise – Verna – lugu algab 2015. aastal Marimaalt Lavra külast, kui ta seisab oma isa surnukeha juures. „Seal lamab minu isa Henrik Malinen, rahvaluule õppetooli lugupeetud professor, mees, keda ma kogu oma lapsepõlve imetlesin ja jumaldasin, nii et see tegi lausa haiget, aga keda ma lõpuks vaevu tundsin. See on viimane kord, mil sul õnnestus panna mind ennast usaldama, tormama ülepeakaela sinu kannul võõra ja hirmuäratava riigi südamesse, siia emakese maa üsast välja peeretatud armetusse külla, mis esmapilgul meenutab soome-ugri hõimurahvaste räämas-idüllilist algkodu.” Nii hakkab lugu hargnema. Esmapilgul kui põnevusjutt, ja hea tahtmise juures saab „Ööliblikat” ka ainult selles võtmes lugeda. Irga võrdleb elu mänguga, kus tihtipeale on määravaks juhus, nuppude liigutamisega malelaual. Malel on romaanis kindel roll. Enne isakodust lahkumist haarab noor Irga kaasa vaalaluust nikerdatud musta ratsu. „Kas see oli viimane ja suurim viga minu elus? Kas tegin siiski vale käigu ja minu elu lõpeb enne, kui jõudis alatagi?” küsib ta endalt. See must ratsu on hiljem võtmeks keerukale inimsaatuste sasipuntrale. Sarnaselt malele on alates romaani algusest mõlema naise loos pidevalt sees isa-teema. Irga põgenemine Soomest oli osalt ajendatud protestist isa vastu. Vangilaagris meenutab ta isa turvalist kabinetti, anub mõtteis: „Isa, anna andeks, palusin. Tule, vii mind siit ära.” Isa, valge kindral, aga ei andestanud tegelikult oma Venemaa avarustesse kadunud tütrele mitte kunagi. Verna üritab Lavra külas elava kidakeelse vana naise käest teada saada, mida ta isa oma viimastel elupäevadel seal tegi, miks ta suri. „Minevik, olevik ja tulevik kattuvad ja põimuvad. Mõnikord hävitavad ülestikku sattuvad põlvkonnad üksteist,” nendib ta, kui kõik tegevusliinid ja seosed lõpuks omavahel kokku jooksma hakkavad. Need, kes tahavad teada, mis seos on sellel lool ööliblikaga, peavad aga raamatu ise läbi lugema.

Sushi samm-sammult

Margit Arndt-Kalju, Oma Maitse oktoober 2015

Ilmumisaeg: 2015-06-25
Formaat: pehme kaas, 120 lk, 21x25 (mm)
Tõlkija(d): Tiia Valli
ISBN: 9789985034477

Kui aus olla, siis olin ma sellise "multi-kulti" suhtes natuke skeptiline. Mulle meeldib, kui raamat on raamat ja internetis on omad rajad, koht kõigel ja kõigile, aga kas neid võimalusi peab just pingsalt katsuma raamatusse ühendada, selles ma pole kindel. Lisaks lööb siinse raamatu esmavaatlusel üsna pildituks võõr- ja tsitaatsõnade küllus – seda isegi toiduajakirjas karastunult. Aga siis ma ikkagi laadisin selle suure äpi omale telefoni: iga põhiretsepti juures on punane nool, millele äpp reageerib valge noolega ja näitab tööprotsessi videos samm-sammult ära, taustaks kas Jaapani muusika või lihtsalt tšill (äpikaigete jaoks on siiski ka sammsammulised fotod raamatus näha – abiks seegi). Ja see on päris armas ja veenev. Ma küll ei vaataks seda vahetult köögis, sushi-matt abitult pihus, vaid teeksin rahulikult enne kõik protsessid omale selgeks. Sest sushi tõepoolest ei ole üksnes riisi sisse mätsitud ja vetikalehte keeratud toores kala, vaid on kunst, nauding ja mitmekesisus – palun vabandust nendelt, kes seda juba ammu teavad. Nauditav on see, kui palju võimalusi see raamat avab, Jaapan jõuab seitsmepenikoormasaabastega lähemale, toorained ja tehnoloogiad haaravad kaasa. See raamat oleks nagu spikker, millest Eesti kokad saavad omale vundamendi alla laduda, jõudku siis nende ehitatud toidupilvelõhkujate tipud pärast kuhu tahes. Viimane tõrvatilgake meepütis – lääne toidukultuur võib selle raamatu tarkuste omandamise järel tunduda natuke lame.

Maailmarändur Nööp

Marko Tiidelepp lastekas.ee 9.juuni 2015

Autor(id): Viiu-Marie Rummo
Ilmumisaeg: 2015-05-27
Formaat: kõva kaas, 24 lk, 22x28 (mm)
ISBN: 9789985036310

Kas on võimalik kirjutada vahvat lasteraamatut nööbist? Paneb vist mõtlema? See raamat tõestab, et on küll võimalik, sest ühest väikesest poisist ja nööbist siin juttu on. Väikese poisi nimi on Leo, ta on 6aastane. Igal suvel sõidab ta ema, isa ja suure õe Loorega Hiiumaa-koju. Leo on tubli poiss, ta teeb koos isaga valmis lauajuppidest pingi, isa meisterdab talle ka köiejuppidest ronimisredeli. Nende Hiiumaa-kodu lähedal on hiigelsuur Kukka kivi. Leo arvab, et selle kivi sees elavad kivitrollid. Seda me täpselt teada ei saa, kas seal elavad trollid, kuid ühel heal päeval leiab Leo kivi juurest klaasnööbi, mis on keskelt kollane, äärtest sinine ja see on üsna tuhmiks kulunud. Leo paneb leitud nööbi oma aardelaekasse, kus on sees palju muid põnevaid asju. Ühel õhtul uurib Leo ema ja isa käest, kes võiks olla see, kes nööbi kaotas? Isa arvab teadvat, et see oli jaapanlanna Yuna, kes oli selle nööbi samuti leidnud. Isa hakkabki õhtuti jutustama nööbi lugu, mis viib meid reisile maailma erinevatesse paikadesse. Isa jutustus viib lugeja Jaapanisse, Austraaliasse, Soome. Saame teada, kust ja kuidas Yuna nööbi leidis, kuidas nööp endale kriimu sai. Käime ära Prantsusmaal, kus toimetab mereltpäästja Arthur ja väikese Noeliga. Reisime USAs, Poolas (paberitehases). Juttu tehakse ka Hollandist ja Belgiast ning kõige lõpuks jõuame veel ka Aafrikasse. Selline väga vahva ja õpetlik raamat nööbist, millest on võimalik õppida ju nii geograafiat kui ka veidi ajalugu. Omamoodi on see lausa muinasjutt ja teisalt teeb see raamat väikesele lugejale põnevaks just geograafia. Kahju, et raamat nii õhuke on, sest sellist raamatut loeks hea meelega veel ja veel. Vahvad pildid on joonistanud Kadi Kurema.

Lugemiselamused Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

Angelica Õunapuu Tallinna Keskraamatukogu Infoteeninduse pearaamatukoguhoidja

Autor(id): M. Agejev
Ilmumisaeg: 2015-01-08
Formaat: kõva kaas, 168 lk, 14x22 (mm)
Tõlkija(d): Kaspar Jassa
ISBN: 9789985033647

Romaani peategelane on oma elu jooksul sõltuvuses mitmetest asjadest: rahast, naiste seltskonnast ja nagu teose pealkirjast selgub, ka narkootilistest ainetest. Raamatu pealkiri võib esialgu aga tunduda provokatiivsem kui jutustus ise, mis räägib valdavalt ühe noormehe erinevatest elukogemustest ja mõtisklustest sellel teel. „Romaan kokaiiniga“ jutustab lugejale andekast poisist nimega Vadim Maslennikov, kelle elu keerdkäike saab vaadelda Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise päevil. Teost lugedes saab teha rännaku peategelase sügavamatesse hingesoppidesse, läbi tema kõhkluste-kahtluste erinevates situatsioonides kui ka läbi ääretu enesekindluse ja –teadlikkuse. Vadim ei ole siiski südametu ja tundetu noormees, vastupidi – ta on ülitundlik ja arukas, samuti elutark. Romaanikangelase eneseotsingutes kajastuvad arutlused iseendaga näiteks ema halva kohtlemise ja tema häbenemise pärast; luhtaläinud armastuse ning vaesuses elamise pärast rikaste kaaslaste keskel. Väike katkend raamatust, kus kajastuvad hästi Vadimi kaalutlused näiteks armunud olemisest: „Armunud mehe jaoks on kõik naised lihtsalt naised, välja arvatud see, kellesse ta on armunud. See naine on tema jaoks inimene. Armunud naise jaoks on kõik mehed ainult inimesed, välja arvatud see, kellesse ta on armunud – see on talle mees. See oli nukker tõdemus, milles ma hakkasin üha rohkem ja rohkem veenduma, mida kauem kestis minu suhe Sonjaga. Kuid oma mõtetest ei rääkinud ma talle ei sellel päeval ega meie edasistel kohtumistel.“

Metsa rüpes

Marko Tiidelepp lastekas.ee 2.02.2015

Autor(id): Kristel Vilbaste
Ilmumisaeg: 2014-12-22
Formaat: pehme kaas, 40 lk, 21x28 (mm)
ISBN: 9789985035122

Ma olen alati ütelnud, et loodusraamatud mulle meeldivad. Seetõttu kiidan ma kohe alguses ka Kristel Vilbaste uut loodusraamatut, sest see ON tõepoolest väga vahva raamat, mis mõeldud lastele, kuid usun, et seda võivad lugeda kõik. Raamatu autoril on palju väga huvitavaid mõtteid looduse, metsaloomade, lindude, lillede ja taimede kohta. Raamatust on võimalik lugeda sedagi, et autor vastab nende lugudega ka oma tütarde küsimustele. Lugeda saame karuemast ja karupoegadest, vahvast linnust, kel nimeks porr ja keda vanarahvas lausa rähniks on pidanud. Juttu tehakse männikäbidest, nurmakanandest, kes otsivad varju linnadest. Eraldi peatükid on pühendatud lendoravale, mahlakasele, sinisele jänesele, kes on valgejänese sugulane, sinililledele, ülastele, võililledele, lehelindudele, pääsusilmadele ja pääsukestele, jäälinnule, raudrohule, lodajapuule, maavitsale ja leevikesele. Kindlasti saavad kõik lugejad sellest raamatust palju põnevat teada, ammutavad loodusest uusi teadmisi. Kõik lood on edasi antud lihtsalt ja kaasahaaravalt, omamoodi inimlikult, mistõttu on neid lugusid väga mõnus lugeda. Suurepärased pildid on joonistanud Natalja Litvinova.

Metsik ja õhuline Kanada

Katrin Hallas Eesti Ekspress 6.dets 2014

Autor(id): Alice Munro
Ilmumisaeg: 2014-11-04
Formaat: kõva kaas, 248 lk, 14x22 (mm)
Tõlkija(d): Ilme Rääk
ISBN: 9789985033142

Alice Munro sai 2013. aasta Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kirjutanud peaaegu eranditult novelle ja lühijutte (short stories). Tema kirjutamisstiil on lihtne, kuigi see, millest ta kirjutab, kerides kihi kihi peale, kipub päris keeruliseks. Sest ta kirjutab eelkõige inimesest, ja eks inimene olegi keeruline.

“Kerjustüdruk” koosneb kümnest loost, kõigi nende peategelane on Ontario provintsis fiktiivses Hanratty linnas sündinud Rose, esimeses jutus on ta laps. Viimases juba tugevasti keskealine ning viib hooldekodusse oma kasuema Flo, kes on olnud tema elus üpris oluline isik. Vormilt on see niisiis jutukogu, kuid pärast lugemist võib vabalt jääda tunne, nagu oleks lugenud läbi (arengu)romaani, see on nii õhuline, tekib hulganisti mõttelisi niite. Romaanitundele aitab kaasa hiilgavalt loodud keskkond, elav ja kaasahaarav. Ja mõtlemapanev. Isiklikult mulle on tegelikult just see põhjus, miks seda raamatut lugeda. Kas on ehk Eestigi tegelikult niisama metsik ja salapärane maa? Kõrvaltvaatajale võib täiesti olla. Aga meile endale vist mitte – oleme Euroopa!

Kõik need kümme novelli puudutavad mingit olulist momenti Rose’i elus. Keretäis isalt. Häbiväärne vale ja häbi. Abielu miljonäri pojaga. Armastus, armastus, ja armastus. Et selle raamatu peaküsimus tundub olevat identiteet, siis sobiks talle küllap paremini esialgne pealkiri “Kelleks sa ennast õige pead?” (USAs leiti see olevat lugejaile arusaamatu ja muudeti pealkirja, nii ta läks ka maailma). Ilmselt Rose ei tea hästi, kelleks ennast pidada, kuigi ta lakkamatult enese üle reflekteerib ja teeb nii enda kui ka teiste kohta teraseid psühholoogilisi tähelepanekuid. Kuhugi ei kao ka lihtne soov: tahaks olla tark ja sale. Eneseiroonia pole Rose’ile võõras.

Sündmustik suurt rolli ei mängigi, enamasti läheb halvasti. Kuigi kõrvalt võib arvata, et Rose’i elu on läinud päris hästi. Ta on oma keskkonnast, mis on täiesti võimatu ja talumatu, lahkunud paremasse ning teeskleb elu, mida ta arvab, et temalt oodatakse, ja ta on kohanemisvõimeline, saab hakkama. Ilmneb, et seda endist viletsat maailma ka ikkagi pole vaja oma elust täiesti minema visata, ja lõpuks näib olevat kõik natuke parem. Ehk isegi tekib mingi selgus. Või tuleneb see selguse tunne sellest, et raamat on jõudnud lõpule ja pilt selleks korraks valmis.

Tõlge tundub kohati eklektiline, keel nagu ei kasvaks teksti seest, vaid oleks väljast peale pandud. Aga kaugeltki mitte kõige hullem.

Kerjustüdrukust kellekski

Mari Peegel Eesti Päevaleht 15.dets 2014

Autor(id): Alice Munro
Ilmumisaeg: 2014-11-04
Formaat: kõva kaas, 248 lk, 14x22 (mm)
Tõlkija(d): Ilme Rääk
ISBN: 9789985033142

Kirjandusliku olümpiavõitja, kanadalanna Alice Munro ausat ja aktuaalset proosat saab nüüd lugeda ka eesti keeles. Kirjandusega kursis olevad inimesed ilmselt solvuksid, kui hakkaksin tutvustama, kes on Alice Munro. Seega nimetan lühidalt, et jah, „Kerjustüdruku” autor on seesama 83-aastane Munro, Kanada kuulsamaid kirjanikke, kellele meisterlikud lühijutud tõid 2013. aastal Nobeli preemia.

„Kerjustüdruk” on Munro esimene eestindus, kuid ma usun, et paljud on tema loominguga teistes keeltes juba tutvust teinud. Kolleeg käib teda pidevalt rahvusraamatukogus lugemas, mu enda esmakohtumine Munro lugudega oli ühes saksakeelses ajakirjandusväljaandes. Palju on Munrot avaldanud kultuuri- ja kirjandusajakirjad, mis on lühijuttudele ideaalne platvorm. „Kerjustüdruku” esialgne, autori pandud pealkiri oli mitmemõtteline „Who do you think you are?” („Kelleks sa ennast pead?”). See sobib hästi arenguloole, mille peategelane Rose otsib oma mina maailmas, kus teda nii naise kui ka inimesena pidevalt paika panna üritatakse. Midagi pole talle garanteeritud ega ilma antud ja iseendaks olemise koobas Kanada külma päikse all tuleb järjekindla tööga välja uuristada.

Tüdruk poe tagatoast

Ka „Kerjustüdruk” pole sugugi paha pealkiri, sest vaesuse ja klassi diskursus on Munro neljandas jutukogus tähtsal kohal. Olgugi et „Kerjustüdruku” lood jälgivad ühe peategelase elukäiku tüdrukupõlvest keskeani, on teose žanrimääratlus jutukogu. Ta on liiga fragmentaarne, kindla konflikti ja kulminatsioonita, et täita romaanile pandud nõudeid. Aga olen kindel, et kui see raamat oleks ilmunud tänases Eestis, nimetataks seda kõhklemata romaaniks. Rose sirgub Ontarios Hanrattys poe tagaruumides elades. Tema kasvukeskkond on midagi meie Vaeste-patuste alevi taolist, ja ka sealsel vaesusel on julmuse, mitte õilsuse jume. Seda keskkonda kirjeldab autor erilise halastamatusega, ja põhjusega, sest lapsepõlves kogetud vulgaarsus vormib Rose’i karakteri. Tänu nutikusele – aga ka veidi rikkamatele sõjajärgsetele aastatele – pääseb Rose mülkast välja, läheb ülikooli, abiellub õnnetult ning temast saab ajakirjanik, näitleja, tuntud inimene. Ometi pole see jutukogu õnneliku lõpuga, sest Munro ei tee õnnelikke lõppe. Ta teeb lõppe, mis jätavad lugeja maa ja taeva vahele, jäävad kummitama või ka tüütama. Nii ka see lugu Rose’ist. „Kerjustüdruku” esmatrükk ilmus 1978. aastal, kui feministliku liikumise (Women’s Lib) kõrglaine oli läänemaailmast juba üle käinud. Ka Munro ei näe vajadust oma isepäisele peategelasele õigustust otsida, vaid näitab teda julgelt emantsipeerunud karakterina. Rose, kes loobub kõhklusteta perekonnainimese staatusest, on juba uut tüüpi naine, kuigi teda ümbritsevad ikka veel ahistavad tavad. Kui vaadata neid tänapäeva inimese pilguga, siis polegi eriti midagi muutunud. Munro teos mõjub väga silmi avavalt ja see teeb temast aktuaalse autori.

Lugemiselamused Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

Virve Edro, Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja november.2014

Autor(id): Italo Calvino
Ilmumisaeg: 2012-12-14
Formaat: kõva kaas, 304 lk, 14x22 (mm)
ISBN: 9789985030363

Itaalia neorealist ja postmodernist Italo Calvino (1923-1985) kirjutas „Kui rändaja talvisel ööl“ 1970. aastate lõpus. ---

Peategelane Lugeja ostab raamatupoest Calvino romaani „Kui rändajad talvisel ööl“. See osutub aga trükikoja praakeksemplariks. Raamatut ümber vahetades saab ta aga hoopis uue teose, kuigi kaanepealkiri sama. Raamatukaupluses tutvub Lugeja Lugejanna Ludmillaga, kellel sama mure. Ümbervahetatud eksemplaridega algab pöörane lugude jada. Erinevate raamatute jälgi ajades satub lugejate paar raamatute ja pettuste sasipuntrasse. Nende jälitustegevus muutub tõeliseks põnevuslooks kirjastuste, raamatuautorite, kirjandusmaailma telgitagustes.

Ludmillat on kirjanik kujutanud ideaalse lugejana. Väga huvitavate põhimõtetega lugeja. Calvino teoses on üldse hulgi huvitavaid mõtteid ja erinevaid vaatenurki raamatutest ja lugemisest. Inimesed, kes on oma elu mingilgi moel sidunud raamatuga, on teoses kujutatud tõeliselt põnevat elu elavate inimestena.

Katkenud raamatute jaht moodustab tegelikult romaani raamistiku. Selle raami sees on võimalik aga nautida kümmet „miniromaani“, mille järgesid Lugeja ja Lugejanna jahivad. Need kümme „miniromaani“ on kirjutatud kõik eri žanrites: on armastuslugu, kriminull, erootiline jutustus, päevik jne. Lood on haaravad, käivituvad ilma pikema sissejuhatuseta. Kümneleheküljelised katkenud lood on nii tuumakad, et tekib tunne, et oled lugenud vähemalt kolmkümmend lehekülge. Kuid lugu katkeb ja kaks raamjutustuse tegelast alustavad raamatujärje otsingut. Satuvad nad aga uuesti ja uuesti tundmatu põneva raamatuloo peale, mis ikka ja jälle katkenud. Ja see tähendab, et lugu on meie jaoks samuti katkenud. Oleme kahe raamatutegelasega kaaskannatajad. Kahetsus pooleli jäänud jutu pärast on ainult hetkeline, sest uus lugu on sama haarav kui eelmine.

Selline kirjanduslik mäng hakitud romaanivormiga tuletab meelde ühte varasemalt loetud lugu – „Tuhat ja üks ööd“. Šeherezade jutulõng jäi ka kõige põnevama koha peal pooleli. Kui raamat on läbi loetud, siis tunne on selline, et oled lugenud 11 head raamatut – 10 jutustust pluss raamjutustus, mis kujunes peaaegu spioonilooks. Kuid ikkagi on see üks romaan pealkirjaga „Kui rändaja talvisel ööl“. Raamatu on tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel.



Kindel Rootsi kvaliteet

Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija

Ilmumisaeg: 2014-02-12
Formaat: kõva kaas, 56 lk, 15x21 (mm)
Tõlkija(d): Ülle Kiivet
ISBN: 9789985032800

Rootsi üks hinnatumaid ekspordiartikleid on kahtlemata nende lastekirjandus. ---

Ulf Stark on staažikas kirjanik. Esimene raamat ilmus tal 1963. aastal. «Vilista mulle, Johanna» ilmus 1992. aastal. Meie esmatutvus selle tuntud ja tunnustatud rootsi kirjanikuga sai alguse alles mullu, kui tõlgiti «Täitsapoiss» ja «Võidumees».

Kas on ilus tegu surnukirstu ääres lööklaulukest vilistada? Starki raamatut lugedes mõistad, et see on parim, mida Berra oma vastleitud (asendus)vanaisaga hüvasti jätmisel teha sai. Stark jätab kõrvale parimas tööeas emad ja isad, kellel laste jaoks niikuinii aega napib. Ta viib kokku jõnglased ja oma eluõhtusse jõudnud põdura taadi. Neil leidub enam ühist, kui arvata võiks. Liigutav on kummagi poole siiras soov teisele iga hinna eest rõõmu valmistada.

Berra kurvastab, sest temal ei ole vanaisa nagu Ulfil, kes enda oma sünnipäevadel käib, seajalgu sööb, kala püüab ja kes talle külaskäigu lõppedes pisut raha annab. Ulf teab, kust sõber enesele ühe säärase leiaks – vanadekodus on kõik kohad vanaisasid täis. Taat, keda Berti vanaisana kõnetab, ei hakka sugulussidemeid kahtluse alla seadma. Vana pea ja … kas pole tore, kui üksluisesse hoolekodu ellu vaheldust sugeneb. Mõlemad järgivad Ulfi kui ainsa vanaisa-lapselapse suhete «spetsialisti» näpunäiteid.

Kui esialgu võisid külaskäigu lõppedes saadud kroonid olla oluliseks motivaatoriks, siis õige pea saame aru, et tähtis on hoopis muu. See on üheskoos veedetud aeg ja rutiinivabad ettevõtmised. Poisid korraldavad vanale unustamatu sünnipäeva – seajalgade, sigari ja kirsiraksus käimisega.

Vanaisa õpetab Berrale vilistamist, teeb oma armsa abikaasa siidrätist ja enese ainsast lipsust poisile tuulelohe ning jätab talle teadmise: «Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama.» Lugu on naljakas, selle ridade vahele kätketud sõnum liigutav, nukker ja soe. Stark ei kirjelda, mida tema tegelased tunnevad. Ta kirjeldab, mida nad teevad, ja laseb seeläbi lugejal tunda sedasama, mida vana Nils, Ulf ja Berra.

Starki raamatud on algajale lugejale jõukohased – nii sisult kui kujunduselt. Teosed pakuvad ka täiskasvanule lugemiselamuse, aidates neil muuhulgas lapsi paremini mõista.



Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

Kätlin Kaldmaa, kirjanik ja tõlkija

Autor(id): Emmi Itäranta
Ilmumisaeg: 2014-02-12
Formaat: kõva kaas, 214 lk, 15x22 (mm)
Tõlkija(d): Kadri Jaanits
ISBN: 9789985024553

Sellal kui inglise keeles ilmub „Vesi mäletab” alles käesoleva aasta sügisel, oleme meie õnnega koos ega pea enam päevagi ootama. Veetilgaga raamat on siin ja ootab lugemist.

Kõige taga on ökokatastroof, globaalne soojenemine, mille tagajärjel maailm on põhjalikult üle ujutatud. Vesi liigub ja mäletab, veel ei ole algust ega lõppu, nii nagu vesi ja elu käivad koos, käivad koos ka vesi ja surm.

Sõjaväe kõikvõimsus jõuab peaaegu kõikjale. Kui Noria teemeistriks saamiseni on Kaitiote pere olnud isa sõbra Bolini nähtamatu kaitse all, siis nüüd astub lavale Taro, kelle mundrile on kinnitatud üks hõbekala rohkem kui Bolini omale. Taro ei jäta enne, kui on avastanud salajase lätte, kust teemeistri pere pidevalt vett juurde saab. Muidugi on teemeistri pere veenorm suurem kui teistel ja neil on ses ühiskonnas teisigi soodustusi, aga kogenud maitsemeel tunneb ära puhta vee. Ka Taro on teemeistri poeg, kes reetis oma isa, et võtta sõjaväelisest diktatuurist, mis võtta annab. Nii algab kassi ja hiire mäng sõjaväe ja noore teemeistri vahel.

Emmi Itäranta romaan paigutub nii oma teema kui ka stiili poolest maailmalõpuromaanide ritta, kus teiste hulgas seisavad ees näiteks Doris Lessing ja Jeanette Winterson. Neis jõuab maailmalõpp kätte just hoolimatu inimtegevuse tõttu, raiskamine ja üle jõu elamine viivad üleilmse kriisini. Ses tulevikumaailmas on kõik põhjalikult läbi mõeldud – millised alad jäävad vee alla ja kuhu jõuab ookean, kui kogu igijää ära sulab. Autor ei liialda, ei anna hinnanguid, vaid lihtsalt kirjeldab olukorda. Sellegi raamatu puhul tuleb esile tõsta tõlget ja tõlkijat – Kadri Jaanitsa erakordselt paindlik keelekasutus ja taktitunne võõra maailma omaks tegemisel ei tohiks enam üllatada, ent ometi ei jää muud üle.



Arne Pajula soovitab - garanteeritud on nii toidunauding kui ka väiksem ökoloogiline jalajälg

Arne Pajula, veini­- ja toidunautija

Autor(id): Lisa Casali
Ilmumisaeg: 2013-11-04
Formaat: pehme kaas, 120 lk, 17x19 (mm)
Tõlkija(d): Mae Merusk
ISBN: 9789985024546

Katsetasin nõudepesumasinat toiduvalmistamiseks juba aastaid tagasi. Asjal oli praktiline külg. Mul oli paar püügijärgselt puhastatud ja roogitud, vaakumpakendatud ning sügavkülmutatud kohapurakat, mis olid oma mõõtudelt sedavõrd suured, et nende tervikuna praeahju mahutamine osutus võimatuks. Ka sügavkülmas olid nad tõsiseks peavaluks, kapi uks kippus ikka ja jälle lahti vajuma. Viskasin siis katse korras ühe sügavkülmunud "vaakumhalu" tühja nõudepesumasinasse ja panin potipesu režiimi peale. Kastmeks värske oliiviõli ja kaaslaseks värske salat, maitsestamiseks veidi soola ja pipart. Viis keele alla küll. Korduskatse läks aga kahjuks aia taha. Proovisin "küpsetamist" koos nõudepesuga ja sügavkülm "vaakumhalg" jäi osaliselt tooreks. Pettusin.

Käesolevat raamatut lugedes saab igaüks aru, mida ma valesti tegin. Loov hullus annab köögis küll põnevaid tulemusi, kuid garanteeritult hea tulemuse saab ikkagi vaid täpse planeerimise ja korrektse ettevalmistustööga. Madalaid temperatuure kasutava nõudepesumasina puhul on täpne ettevalmistamine eriti oluline. Sellekohast tarkust jagab autor piisavalt. Tema juhiseid arvestades jääb piisavalt ruumi ka loomingulisele suhtumisele. Tema juhistesse võib kindlasti ka loominguliselt suhtuda. Raamatu soovitusi järgides saate osaliseks lõbusas kokkamismängus. Olulise lisapreemiana ei sega  teie kulinaarne eneseteostus parajasti käsilolevat tegevust. Tehke proovi ja avardage oma kulinaarseid kogemusi, sest kui kõik õnnestub, viib toit keele alla ja paar tundi personaalset (laisklemis)aega on samuti tagatud. Igatahes autor on omalt poolt teinud kõik selleks, et oleksid garanteeritud nii teie toidunauding kui ka väiksem ökoloogiline jalajälg.



Mees ja tüdruk 6. kupees

Kadri Jaanits, tõlkija, Postimees, 28.03.2013

Autor(id): Rosa Liksom
Ilmumisaeg: 2013-03-26
Formaat: pehme kaas, 176 lk, 15x19 (mm)
Tõlkija(d): Kadri Jaanits
ISBN: 9789985030783

„Kupee nr 6” on ilmselt Liksomi parim romaan, või jutustus, ja võib-olla tema parim proosateos üldse. See on hämmastav, suurepärane raamat, mille iga sõna, lause ja mõte on oma kohal. Teos on üles ehitatud dialoogile, kus mees räägib ja tüdruk vaikib. Need karused, kohati rämedad ja ropud, kohati isalikud vestlused vahelduvad Nõukogude argiolmega: defitsiidi, hapukurkide, kolmejalgsete koerte, lagunevate tarede ja uhiuute mikrorajoonidega, ühiskorterite, töövõitude, kinniste linnade, lõputute tee- ja viinajoomistega. Liksom on teravapilguline detailide kirjeldaja, tema Nõukogude Liit ärkab lugeja silme ees ellu, kelle jaoks nostalgilise, kelle jaoks ajaloolise kurioosumina, aga igal juhul usutavana.

See on jutustus vastandite kohtumisest: ida on ida ja lääs on lääs, on tüdruk ja on mees. Tüdruk on juba ammu tahtnud Moskvasse, tema Siber algas juba Lapimaal, algas isast, kes sõitis Ladaga ja viis lapsed vaatama naaberriigi pealinna, kus tüdruk nägi Rahvamajandusnäituse kosmosepaviljoni ja leidis, et midagi uhkemat ei saa olla terves maailmas. Mees ei ole kunagi tahtnud välismaale, ta armastab Nõukogude Liitu, Venemaad, riiki, mis võttis temalt kõik ja asemele ei andnud midagi. Ta vihkab Nõukogude Liitu, Venemaad, riiki, mis võttis temalt kõik ja asemele ei andnud midagi.



Katja Kettu, „Ämmaemand“, tõlkinud Kadri Jaanits

Kai Aareleid, kirjanik ja tõlkija, „Postimees“ 15. dets 2012

Autor(id): Katja Kettu
Ilmumisaeg: 2012-11-15
Formaat: kõva kaas, 240 lk, 17x24 (mm)
Tõlkija(d): Kadri Jaanits
ISBN: 9789985030165

Katja Kettu äsja eesti keeles ilmunud romaani „Ämmaemand“ on hea lugeda pikkamööda ja kui ring on peal, tahaks uuesti alustada, sest romaani keelt tahaks maitsta veel ja veel ning kõiki loo niidiotsigi ei pruugi esimesel korral märgata ja kokku põimida. Siin läep pireke aiga, kui tsiteerida raamatut ennast.---

Kettul on ühtemoodi lihalikud sõnad nii helluse kui ka julmuse jaoks, nii elu andmise kui ka elu võtmise jaoks. Tema poeesia on toores ja maalähedane: sääsed laulavad, õhk on kerge la lõhnab merekiimase vaalanaha järele, õietolm tungib sõõrmetest otse südamesse, paneb selle kloppima ja surub mõtted segi. See raamar lõhnab, lõhnab nagu ... elu.

Veebruaris 2012 sai „Ämmaemand“ Runebergi auhinna, žürii kirjeldas romaani võimatutes oludes sündinud armastusloona, „mille jutustuses on kübeke maagilist realismi ja kamaluga naturalistlikkuolmerealismi“. Esile tõsteti ka naiste karmi saatuse täpset kujutamist Teise maailmasõja vangilaagrites.

„Ämmaemandat“ tõlgitakse praegu peaaegu tosinasse keelde, sügisel tuli Oulu linnateatris lavale romaani dramatiseering ning kuuldavasti on Kettu enda käsikirja järgi valmimas ka film. Kodumaal on „Ämmaemand“ leidnud peaaegu üksmeelselt positiivset vastukaja. Vähetähtis pole ka see, et romaan räägib Lapi sõjast, millest paljudel soomlastel on Talve- ja Jätkusõja kõrval suhteliselt ähmased teadmised. Lapi sõja ajaloo osas aidatakse lugeja muide järje peale ümbrispaberi siseküljel oleva kokkuvõtliku kronoloogiaga.

Tsitaate arvustustest, teost ülistavad kõik Soome ajalehed!

„Kirjanik Katja Kettu „Ämmaemand“ on üks neid raamatuid, millest tänavu kõige rohkem räägitakse ja mitte ilmaasjata.“ Terhi Hyvärinen, MTV3 kirjat

„Olgu kohe alguses öeldud, et Katja Kettu „Ämmaemand“ on hämmastavalt suurepärane raamat. See sisaldab kõike, mida vapustavalt lugemiselamuselt tahta võib.“ Kaisa Kurikka, Turun Sanomat

„„Ämmaemand“ on Jäämerena puhas armastuslugu ja nii mõjuv süütundest vabanemise kirjeldus, et lugejal ei jää muud üle, kui olla lummatud.“ Nina Lehtinen, Aamulehti

„Kettu on julge keelekasutaja, kes mängib lugeja emotsioonide skaalal nagu meisterlik pianist.“ „Kogu oma valulisuses kaunis romaan on selle sügise peadpööritavaim uudisteos.“ „Imetlen Kettu annet nii keelelises väljendusoskuses kui meeleolude loojana.“ Heidi Lakkala, Lapin Kansa

„ ... keelelise saavutusena on see peadpööritav jõudemonstratsioon, jalustrabavalt eluküllane.“ Antti Majander, Helsingin Sanomat

„Kõigest, mis laagris nelja kuuga juhtus, räägib Katja Kettu nii mõjuvalt, nii lihalikku keelt kasutades ja sellise intensiivsusega, et ei jää üle muud, kui imetleda ja imestada.“ Anelma Järvenpää-Summanen, Maaseudun tulevaisuus

„Kui mul oleks olnud võimalik valida üks teos nende kuue hulka, siis oleks see olnud Katja Kettu „Ämmaemand“.“ Noora Valkonen Finlandia auhinna kandidaatide kohta blogis Nora exlibris, veebilehel lukeminen.fi

„Katja Kettu romaan „Ämmaemand“ on ränk elamus. See uuristab end lugeja hinge. See ängistab, aga samas aitab mõista. Raamatu intensiivsuses on sama jõudu, mis Sofi Oksase „Puhastuses“.“ Päivi Lipponen, MTV3 kirjat

„Võin öelda, et hoian käes ühte tänavuse aasta õnnestunumat ja olulisemat romaani. Julgen „Ämmaemandat“ võrrelda isegi Sofi Oksase „Puhastusega“. Tegemist on tõeliselt suure raamatuga.“ Seppo Putonen, Ykkösen Aamu-tv

„„Ämmaemand“ on 21. sajandi „Tundmatu sõdur““ (Väinö Linna teos 1954. aastast, soomlaste jaoks vaieldamatult tähtsaim sõjaromaan II maailmasõjast.) „Kuigi „Ämmaemand“ ei ole Finlandia auhinna kandidaat, tõuseb teos tõenäoliselt ajalooliste romaanide esiritta.“ Timo J. Tuikka, Keskisuomalainen

„Katja Kettu keel on maagiline.“ Rauha Kejonen, Savon sanomat

„Katja Kettu keel on võimas ja omapärane. Romaani jaoks on ilmselgelt tehtud tohutut uurimistööd, sedavõrd usutav on lugu kõigi oma üksikasjadega. Haarav ja sügav musta huumoriga vürtsitatud romaan.“ Laura Honkasalo, Ilona

„„Ämmaemand“ on raamat, mis lihtsalt sunnib seisatama, mille lugemine on sama maniakaalne kogemus nagu ilmselt oli selle kirjutamine.“ Markus Ånäs, Kauppalehti



Mõnus valimik Eesti rahvajutte

Helin Puksand, TÜ õppejõud, eesti keele õpikute autor

Ilmumisaeg: 2012-10-23
Formaat: kõva kaas, 148 lk, 13x18 (mm)
ISBN: 9789985030073

Kodus riiulil on mul üks vana kapsaks loetud raamat, mis aeg-ajalt ikka mu kätte satub, eriti kui on vaja otsida mõnda mõistatust või rahvajuttu. Selle raamatu vanust on raske öelda, kuna esimesed 50 lehte on täiesti „ära loetud“. Alles uuest raamatu ümbertöötatud versioonist leian esmakordse ilmumisaasta – 1955. Seega on see raamat olnud meie peres kaasteeliseks juba mitmele põlvkonnale.

Koolibri on leidnud võimaluse see vana raamat taas ellu äratada. Formaadilt ja kujunduselt on selle raamatu uustrükk sarnane samade koostajate teise raamatuga „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“. Kunstnik Regina Lukk-Toompere on andnud tegelikult raamatule lausa uue hingamise. Kuigi illustratsioonidel on kasutatud vaid rohelisi, musta ja halle toone, on need äärmiselt detailirohked ning räägivad ära lausa terve loo. See on kindlasti üks raamatuid, mida tasub osta ka vaid kunstniku pärast.

Raamat „Üle õue õunapuu“ on ilmunud täpselt õigel ajal – on ju pimedad sügisõhtud olnud ikka eesti peredes see aeg, millal igavuse peletamiseks jutte on jutustatud. Kui tänapäeva noortel lapsevanematel on jututagavara väike, siis „Üle õue õunapuu“ pakub just mõnusa valimiku meie rahvajuttudest ja -lauludest, sekka ka mõnusaid mõistatusi ja vanasõnu, mida siis koos lastega õhtuti lugeda. Rahvajutud on enamasti õpetlikud ja lõpus tuuakse välja ka tarkusetera. Nii saab lugeja teada, mis juhtub siis, kui oma sõna ei pea, kui ei osata tänulikud olla või kui oma suurusega uhkustatakse – kasulik meeldetuletus kõigile. Kui õpetajad kurdavad laste väikese sõnavara üle, siis rahvajutud pakuvad sõnavara arendamiseks palju võimalusi. Samas on ka täiskasvanul põnev lugedes mõistatada, kes võiks olla koonukas, tutupea, kompajalg või vibunina, sest igapäevaselt me neid loomi enam nii ei kutsu, ning võib juhtuda, et mõnda neist ei pruugi meie (linna)lapsed isegi ära tunda.

Seda raamatut tasub kindlasti lugeda koos lastega, sest mõnusaid lugemishetki ja äratundmisrõõmu pakub see raamat igal juhul kuhjaga.



Kuidas elab väike mesilane

Rasmus Lepik

Ilmumisaeg: 2012-09-24
Formaat: kõva kaas, 32 lk, 22x28 (mm)
Tõlkija(d): Urmas Kaldmaa
ISBN: 9789985029978

Kirjastuselt Koolibri tänavu aastal ilmunud raamat "Kuidas elab väike mesilane?" peab olema igas endast lugupidava ja raamatuid armastava mesiniku raamaturiiulis.

Ah, et miks siis sedasi, võiks küsida, kui raamatut poeletil vilksamisi vaadata ja kaante vahele mitte süveneda? Aga sellepärast, et väikelapse jaoks võib seda vahvat raamatut pidada mesilaste eluringi aabitsaks. Ja suurelgi inimesel, kes pole mesilastega kokku puutunud, aitab raamat kenasti aimu saada, kes on selle taga, et talvisel ajal saaks juua kuuma vaarikateed paari lusikatäie magusa meega. Haritud mesi­ nik teab kõike niigi omast tarkusest, aga lastele, lastelastele või külalistele oma töid ja tegemisi tutvustada läbi selle raamatu on mõnus.

Kui mõelda lapsevanemana, siis on hea meel tõdeda, et raamat on kvaliteetne. Kõvakaaneline, korralikut köidetud ja piisavalt paksude lehtedega, et mudilane raamatuga üksi jätta. Loomulikult veel suures mahus ilusaid ja arusaadavaid pilte ning kõike seda toetavat juttu. Raamatu peategelane "väike mesilane" viib lugeja paeluvale reisile mesilasemaailma, tehes läbi kõik arengu-­ ja eluetapid.

"Äge raamat!" Nii lausus nelja aastane mesindushu­ viline mudilane, kui oli raamatu läbi vaadanud. See peaks ütlema kõik.



Mitte ainult koertest ja hobustest

Peeter Langovits, fotograaf (Postimees, 28.10.2012)

Autor(id): Eric Chaline
Ilmumisaeg: 2012-09-25
Formaat: kõva kaas, 224 lk, 17x23 (mm)
ISBN: 9789985029497

Harva mõtleme sellele, kui palju on siin ilmas imetajaid, linde, kalu, roomajaid või putukaid, kes meie igapäevaelu ja laiemalt võttes kogu maailma ajaloo käiku on mõjutanud. Kaunilt illustreeritud ja infoküllane tõlkeraamat kirjastuselt Koolibri annabki üsna köitvalt põhjaliku ülevaate tähtsamatest olevustest meie kõrval, kelleta praegust tsivilisatsiooni ette ei kujutaks.

Saab lugeda neist liikidest, kelle inimene on tuhandete aastate jooksul kodustanud ning kellest on saanud lemmikud või ususümbolid. Kõigi selle raamatu tegelaste kohta on ka põhjalik ülevaade nende levikust, rollist eri aegadel ja levinud legendidest. Loomad on aastatuhandete vältel mõjutanud inimese arengut, tema muutumist paikseks. Mõjutus on ka vastupidine, isegi sel määral, et on liike, mille inimtegevus on viinud väljasuremiseni.

Inimene on loomi rakendanud oma teenistusse juba kaugest minevikust – olgu nad siis veoloomad või sõjaratsud. Veel olulisem on inimkonnale pakutav rikkalik toidulaud ja looduslikud toormaterjalid. Hiljem rakendab inimene loomi teaduslikeks ja meditsiinilisteks uuringuteks.

Hobused aitasid mongolitel vallutada suure territooriumi maailmast, tänu siidiussidele rajati Siiditeena tuntud ühendus ida ja lääne vahel. Üllatusena selgub, et ajalugu pole kõige enam muutnud mitte hobune, veis, siga või lammas, vaid kirp – ainult 2,5 mm pikkune troopiline rotikirp, kes on vallandanud mitmeid üleilmseid pandeemiaid ja saatnud teise ilma sadu miljoneid inimesi. Lõpus on peatükk inimesest, kes on kõige edukam Maal välja arenenud imetaja.

Palju-palju muud põnevat on raamatus avastamiseks igale eale ning see on suurepärane täiendus raamaturiiulisse ja jõuluvana kingikotti.



Hella südamega rüütlid

Ilme Rääk, "Rüütlid ja lohed" toimetaja

Ilmumisaeg: 2011-10-07
Formaat: kõva kaas, 160 lk, 21x25 (mm)
Tõlkija(d): Raivo Hool
ISBN: 9789985027776

Mulle meeldis, kuidas kirjutas selle kohta raamatu tõlkija Raivo Hool ajalehes Raamat. Kahjuks jäeti tema artikli lõpp sealt ruumipuudusel välja. Toon selle siin ära: Kuigi naissoole jääb raamatus üsna episoodiline roll – kuningatütred armuvad rüütlitesse, nõiad nõiuvad ja kaovad siis areenilt – ei tähenda see, et tüdrukud nende lugude ettelugemise ajal peaksid toast lahkuma.

Vastupidi. Kellelgi ei jookse külge mööda alla teadmine, et üleannetustki võib saada õiglane valitseja, kui ta leiab õige viisi oma üleannetust rakendada („Lohe ja varas“). Iga laps peab teadma, et tema tegevusel on tagajärjed, nii et enne mõtle, alles siis tee („Sortsi õpipoiss“), või et tema vaenlase vaenlane võib olla tema sõber („Tulelohe“). Teise inimese tunnetega tuleb arvestada, nii et proovi end tema asemele panna („Nõiutud rüütel“). Kindel on, et ülbusega kaugele ei jõua („Söör Richard ja punane rüütel“) ning et vennaarm sulatab üles ka kõige kalestunuma südame („Jäärüütel“).

Joff Brown on oma lugudes suutnud oivaliselt tasakaalustada õpetliku ja põneva. Kindlasti leiavad kellavärgirüütel, kuningapoeg Malkiel ja vapper Taveon väärika koha ka eesti laste jutuvaramus.



Raamat lapsepõlvest

Helin Puksand

Ilmumisaeg: 2010-11-19
Formaat: kõva kaas, 214 lk, 13x18 (mm)
ISBN: 9789985025970

Süda hüppas rõõmust, kui avastasin, et kirjastus Koolibri on uuesti välja andnud minu lapsepõlveraamatu „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“. On tore, et ilmub raamat eesti rahva pärimusest, et sellega saaks tuttavaks ka praegused lapsed. Raamat on käepärases formaadis – mõnus kotti pista ja teel olles lugeda. Ja lugemist on tõesti mitmekesist: rahvajutud vahelduvad regivärssidega, mõistatused vanasõnadega ja sekka ka kõiksugust rahvatarkust.

Rahvajutud on ikka pakkunud eesti peredes mõnusat äraolemist. On ju mõnus lugeda, kuidas konn perenaist tüssab, hobune hunti karistab või metsavana mõistlikku talumeest tänab. Samas oleksid paljud rahvajutud põnevaks uurimismaterjaliks tänapäevastele väärtuste uurijatele: mõisnik saab kootidega kõva keretäie; laisk, kuid heasüdamlik poeg saab kuningatütre naiseks; kukk hävitab kogu mõisniku karja, et kätte saada varastatud käsikivi; siil saab endale kavalusega maja jne. Nii mõnigi neist eeltoodud lugudest mõjub siiski ootamatult tänapäevaselt.

Nii pikemad kui lühemad pajatused lõpevad enamasti tarkusesõnadega, mis annavad edasi muistseid elutõdesid, kuid vähemalt linnalapsele võivad uudiseks olla, nt „rukis ei anna siis head saaki, kui talvel orasepõllust üle sõidetakse“ või „loomad vajavad ka siis veel pisut jahutoitu, kui kari karjamaal käib“. Muistenditest saame aga teada, miks jänesel mokk lõhki on, miks vares kraaksub, miks harakal on pugu must või miks rebane vähiga tegemist ei taha teha.

Tänapäeva lapse jaoks on ka lehekülgede allservas ära toodud tundmatute sõnade tähendused. Rikkama sõnavaraga inimeste lugemismõnu pole aga ära rikutud, kuna teksti sees sõnadele otsest viidet (tärni) ei ole. Samas on jäänud terve rida sõnu seletamata, millest noor lugeja ei pruugi aru saada, nt raja (piir), penn (sarikapaari ühendav rõhtpuu) või uulits (tänav). Muidugi, raamatut võiks laps lugeda koos täiskasvanuga, kes talle ka keerulisemad sõnad ära seletab. Sama lugu on mõistatustega. Kui ilmastikunähtused ja loomad võib vast igaüks ära arvata, kuigi nuputamist võib ka siin olla omajagu, siis usun, et ka mõnigi täiskasvanu ei tea, mida tehakse, kui „koer sööb kondid ära, liha jääb järele“. Õnneks on tagurpidi kirjaga õiged vastused ka ära toodud.

Kindlasti tuleb esile tõsta illustraatori Regina Lukk-Toompere tööd, mis teeb raamatust lausa kunstiteose: imeilusad pildid, kus on kasutatud ohtralt rahvamustrit, kuid värvidest on vaid halliskaala koos särava punasega.